27. veebruar kolin ma KHK ühikasse.
Saatke oma faking rolliideed ja raha ära, tänks.
Kool on mõnna. Ma ikka imestan selle “meid koheldakse nagu iseenda eest vastutada suutvaid inimesi” asja üle. 
Nii ongi.
Kronoloogiat pole vast mõtet esitada, eile õmblesime paberit, täna kirjutasime palju, ostsin endale veel ühed vardad ja avastasin, et mu faking lõngad paljunevad nagu jänesed ja ei mahugi enam karpi ära. Mõnna. Mul on liiga palju asju. Liiga faking palju.
Epic.
Äh, ärge pange tähele, ma olen lihtsalt pretentious oma pealkirjaga.
Anyhow. Narratiiv lõppes eelmisel korral 28. jaanuaril, ja nüüd on meil 02. veebruar. Obviously, there is a problem, Houston. Nii. Aap. Jah.
29. jaanuar – reede
Magasin rõõmsalt sisse nii et vend jäi kooli hiljaks, teist ei viitsinud lasteaeda viia, sest ma olen laisk. Chillisin siis üheksast saati üleval, mingi hetk helistas osakonnajuhataja (ma arvan, ma ei ole kindel, et millal ta seda tegi) ja küsis et kas see on okei, et ta mu infosüsteemis ära aktiveeris. Ma ütlesin, et oli küll. Chillisin siis veel, mingi hetk käisin töölt läbi, siis käisin Nõmmel Triinu ema juurest endale võtit tooma. Sõitsin bussijaama ja läksin selle tudengibussi peale, mis on muidugi opakalt pika sõiduajaga. Ja siis mul õnnestus muidugi kuulda Aweroni telefonis valesti ja ilgelt paanitseda, et ma hiljaks jäin, kuigi ma tegelikult ei jäänud. Nosisin siis oma pitsa kokkulepitud kohas, ehk vanemuise alumises parklas, ära ja ootasin. Joonistasin lumme lollusi, vms. Lõpuks tuli siis Awekas, ja siis me tõime ilgelt asju Chloe juurest, ning avastasime et peale Taneli on meil vaja Aweka pisikesse autosse võtta peale ka Lohe.
Tõime siis Lohe ka ära, mis tähendas seda, et mul õnnestus meid ära eksitada paar korda, kuigi Lohe ei ela üldse tegelikult väga kaugel. Üks raudteejaam, üks bensujaam ja üks järjekordne peatus Chloe juures hiljem, hakkasime mängukohale sõitma. Sain bensujaamast kakaokohvi, mis on väga äge asi, sest masinad panevad kohvisse alati liiga vähe piima. =(
Jõudsime kohale, pakkisime asjad lahti, chillisime, arutasime veel asju, läksime mingi kell kaks magama. Mis tähendas seda, et ma tund aega feilisin magama jäämises ja siis läksin alla magama, sest Awekas norskas nagu kiirrong.
30. jaanuar
Hommikul ajas Muumi mind üles, kogemata mu kanni näppides (jah ), ja siis me tegime kohvi ja üritasime üles ärgata. Mina pidin kõikidelt mängijatelt allkirjad nuruma, ja ka teised saadeti välja asju tegema. Nurumine läks suht hästi, sai kõik ilusti kätte, ja siis oli tüüpiline ennemängu tohuvabohu. Mängu ajal jõlkusin kaitseliidu ja noorteka omadega, kellel alguses päris hästi ei läinud, aga hiljem läks paremaks. Vahepeal õnnestus muid kampasid ka näha, Lannisterid olid eriti toredad, korralikult kostüümides ja mängisid ilusti ka. Muidugi, mingi hetk viskas üle ja siis ma istusin tund aega hanges ning ajasin nendega juttu, sest me kõik ootasime toitu. Pärast seda hakkas mul külm ja ma vahetasin Lohe majagmina välja. Istusin seal üksi, kudusin, rääkisin veel Lannisteridega, sest nad hakkasid koju minema, ja pikapeale said kõik mitte respawnivad grupid surma. Ellu jäi vist ehk neli-viis üksiktegelast.
Tegu oli siiski VG talvelaagriga osaliselt, nii et seda oli oodata. Mingi hetk panime pillid kokku ja läksime magama. Seekord läks mul veidi paremini, sest ma olin üsna vässu, ja ma kuulasin muusikat (mille tõttu Inwe magada ei saanud, aga ta on liiga hea südamega ja ei peksnud mind üles selle eest). Vahepeal oli palju muud jura ka, aga eks sellest saa dragonist ka lugeda.
31. jaanuar
Kümme vist üles, sest ma varem ei jaksanud, kupatati bussi peale ja läksin ka, kartsin, et jään hiljaks, aga buss jäi hoopiski kinni, nii et ootasime Lohe ja VG tüüpidega seda mõnda aega. Siis sai see lõpuks kohale, ja meie saime Vanemuisesse. Muud inimesed pärast ei saanud, sest buss ei läinud tagasi, mis oli eepiliselt tropp.
Jõudsin koju pärast poest läbikäimist ja hakkasin siis sööma vist. Tegelesin mingite larpiasjadega ja ootasin viimaseid regasid. Lõpuks läksin kell kaks tuttu ka, sest homme ootas kool.
01. veebruar
Jäin plaanitud bussist maha, jooksin siis ikkagi bussipeatusesse. Vaatan muid bussiplaane. Tuleb mingi 12, mis viib otse Alasi peatusesse, ehk siis kooli juurde. Olen õnnelik nagu väike varvas ja lähen peale, ning saan kohale, kuigi tuleb terve tee seista (Annelinnast Ropka lõppu on natuke kepp tegelt). Koolis siis ei leia ma klassi üles, aga mind juhatatakse õigesse kohta. Epic igastahes. Tunnid on seal 90 minuti kaupa ja söömiseks antakse 45 minutit. 45 MINUTIT. Isegi epic pikkade sööklajärjekordadega on see suht äge, toit on ka enam-vähem ok. Andsin samuti avalduse ühikatoa jaoks, sest neil avatakse varsti uus tiib, vms, ja siis saab sinna toa ehk. 
Üür on ka normaalne, eurostandardite järgi ehitatud pleissi jaoks. Kell kaks siis see kõik lõppes, ja mina läksin viima vajalikke asju, mis kulmineerus suht kolmetunnise linnaseiklusega, kuigi asjad sain ma viidud, ja lõpuks veel poodi ja siis koju ka, kus ma suht nillisin ja ei teinud eriti midagi. Okei, kudusin, aga jah. Kell üks magama.
02. veebruar
Nagu näha, tuleb VEEL varem magama minna, sest ma magasin sisse ja jäin pool tundi hiljaks, ning peaaegu jäin magama ka tundides. Täna saime isegi õmblusmasinat katsuda ja näppida, ning paberi sisse pisteid teha. Tuleb homseks tennised kaasa võtta, tanksaapaga üritada seda pedaali seal juhtida on ikka kepp omaette. Homme on ka neli tundi, ehk 4 x 90 minutit. Jee.
Pärast kooli läksin aga Erlessa juurde, kus me tema ja Markusega chillisime ning lolli möla ajasime ning mingit Thanaria jura mõtlesime. Moochisin neilt rämedalt juustuvõileibu, sest neil on mikrolaineahi, w00t. Mingi hetk aitasin tal ka soome keele/kirjanduse kodutööd teha. Ma oskan tõlkida sõnu paremini kui arvasin. Mingi hetk aga tõmbasin uttu, sest tahtsin koju saada, ja siin ma nüüd olengi. Suht palju asju on teha. Homme peaks ka teada saama, et kuidas ühikaga on lood, ja siis ma pean Aapot või mingit teist autojuhti torkima, et ta mind sinna minu kraamiga ära koliks.
Larpi peaks ka tegema, aga ma nagu üldse ei viitsi. Bleh.
Täna siis proovime keskööl magama minna. Veider. Hommikust süüa oleks ka lahe, tegelikult.
Einoh, avaldusel on kirjas parool AGA kasutajanime pole. Eks ma esmaspäeval koolis küsin järgi, et mis värk on.
Olen artiklis ka: http://www.tartupostimees.ee/?id=217074
Kaunis. Toimetamine on sellel veidi kole ainult.
Augustiks on korterikaaslane olemas, nüüd tuleb juulini üksi välja vedada, samas mingis mõttes on see huvitav, vähemalt saan rahulikult magada. 
Maksma peab küll rohkem, aga elu ongi sitapea.
Thanariale on mõned regad veel laekunud. Esmaspäeval läheb ka siis suurem rollide ja uuenduste kirjutamine lahti, ning mingi hetk tuleks mõelda, et kuidas toitu orgunnida. Fyerellalit saan ka nüüd teha, koht ju ilusti olemas. Hästi mõnna värk. Kroonikaid tahaks rohkem, muidugi. Hint-hint. Osadel vist ilgelt kiire, aga noh, pole hullu.
Muidu olen siin Tallinnas ema juures, homme lähen tagasi Tartusse. Esmaspäeval kool ja hakkab üks kiire nädal, tuleb leida elukoht ja mänguorgunniga rämedalt tegeleda. Märtsiks tahaks juba ära kolida.
Nii ongi.
Otsin: Korterikaaslane
Kriteeriumid:
naine
tuttav mulle
pole tropp (st – ei tee läbusid ilma minu loata, vms)
koristab enda järelt
vastutustundlik (ehk siis maksab üüri/kommunaalid/internetiarved õigel ajal)
Äärmisel juhul võib olla ka mees.
PS: mina ja Deira ja Aurum pole tülis, lihtsalt tuli otsus lahku kolida.
Thank you.
EDIT: otsin põhimõtteliselt augustini, siis tuleb mulle juba inimene, kellega koos elaksin. Kui väga tore oled, siis võib ka kauem.
Mmm.
Nii, lapsed, kohe kui ma oma avalduse üles otsin ja mingi netijura ära teen, olen ma suht ametlikult Tartu Kutsehariduskeskuse õpilane rätsepatöö erialal. Katsed olid mõnusad. Tõusin umbes 7.45, mis minu jaoks on eriline ja kiirustasin bussi peale, millest ma maha jäin. Läksin siis lisatasulise 31ga, millega sain ilusti järele sellele 4le, mille peale ma oleks tegelikult kesklinnas pidanud jõudma. Tollega üks peatus veel edasi, ja siis olingi juba kooli lähedal.
Koolis ei leidnud alguses kohta üles, siis leidsin, munesin mingite teiste kandidaatidega, siis tuli selle osakonna juhataja, mille alla minu eriala kuulub, ja ütles, et me üles läheks. Seal ma siis ootasin mingi tund aega teiste järel, et saaks vestlusele. Noh. Küsiti, et miks ja mida ma arvan ja tahan ja mõtlen, ja eks ma rääkisin, ja siis öeldi, et ma tuleks pool üheksa järgmine esmaspäev kooli ja oligi kõik. Öeldi ka, et on täiesti okei, et ma midagi teha ei oska, see on normaalne.
Mõnus.
Kobisin siis tagasi Alasi peatusesse, kus oli üks 4, mis hämmastaval kombel vist mu järgi ootas. Sain ilusti linna, läksin Ruunipizzasse sööma, kus ma ka ühe Boltoni Jää ja tule laulu jaoks valmis kirjutasin, ja vahtisin pizzat süües Simpsoneid. Kell üks tuli eksamilt Erlessa, ja me läksime Suudlevatesse Tudengitesse veel sööma, vereandmise jaoks.
Sellega läks nirusti. Nimelt ei tulnud mulle pähe, et päevade ajal tegelikult ei tohiks verd anda. Sain isegi veregrupi ära määratud, olen Type O Negative, ehk siis null reesusnegatiivne, mis on suht perse, sest muid eestlasi selle verega on mingi 4,5% ehk? Võrreldes näiteks mingi AB+ga, mida on 30% ja millele saab suht kõike kanda, ploomimahla ka, nagu Gert ütles. Kepp jee. Ja ma lugesin informatiivselt teadetetahvlilt, et ühe inimese päästmiseks võib vaja minna ikka mingi 15 doosi, mis on siis 15 inimese annetus pmst – pakike 450 ml verega. Mõnna, eksju.
Igatahes, Erlessa sai igatahes verd anda. Ta on veel haruldasem, B-, haahaa. Jobu. Pärast seda kobisime tema ja Markuse juurde, kus ma sain kooki ja teed ja pikka juttu, ning sealt pidin jõudma kuueks Anne noortekeskusesse, kus Chloe kabinetis toimus meil väike kokkusaamine. Ilge kepp on mängijate leidmisega nagu alati. Kui sa suurt mängu teed. Väiksega pole nagu hullu.
Sellega seoses – saime Fyerellalile koha ja see tuleb kolmepäevane, 26-28. märtsil. Raha on ikka sama.
Teiseks: kurat võtaks regage ennast Thanariale ja saatke meile nii raha kui ideid, sest seekord tahaks, tahaks ma väga asjad enamvähem õigeks ajaks ära teha jee.
Nii. Siis ma läksin koju.
Ajaa.
Erlessa juurest läksin bussipeatusesse eksole. Ja mul mängis Nine Inch Nailsi (okei, Trenti) lugu Everyday Is Exactly The Same. Pole just nagu mingi epic rõõmus lugu, eksole. Aga ma siis seisin seal ja taevast langes helbeid ja räitsakaid ja ma ei tea mis lumeelukaid, ja ma kallutasin oma pea taha ja üritasin neid suuga kinni püüda. Sain ka. Ja kuidagi sihuke napakas õnnetunne tuli sisse. See juhtus ükskord varem ka, siis kui ma poest koju tulin ja ilge lumi oli, sihuke korralik. Mmm. Ja eks oligi siis, nagu epic. Ja tore. Kuigi see lugu mängis. Aga. Noh.
Ja ma Hanna blogist lugesin, et tal tekkis lund vaadates tunne, nagu kõik patud oleks andeks antud.
Mitte, et ma nüüd päriselt nõus olen, aga ma ütleks seda, et patt on sihuke nii suhteline asi. Everything is relative, it just depends on how you look at it.
Nagu me ka Allyt kohates kolmekesi (st, Erlessa ka, bussipeatuses kesklinnas Erlessa kodubussi oodates) tõdesime, et asi pole mitte selles, et probleemid toimuvad, vaid sinu ättitüüdis. Ja kui ättitüüd on sitt, on kogu elu sitt, ning vastupidi. Sitt päev, eksole. Või hea päev. Aga jah.
Fyerellali küsitlust mitte ära täitnud isikud võiksid seda teha. Ongi nii.
Höm.
Kui keegi nüüd selle ka siiamaani ära lugenud on, saab ta kommi.
Mmm.
Mul on siidrit, ja juustunachosid juustudipiga. Olen väike Homer Simpson.
Krt, Carlsberg oli hea. Kui ma seda eile maitsesin. Ei oodanudki seda nagu, ma suht õllevihkaja tegelt.
Aga. Kui ma siis sealt Annekast ära tulin ja bussi peale läksin, läksin ma ka poodi. Seal mõtlesin, et peaks mingit alternatiivset süsivesikuallikat tarbima, ehk siis mitte kartulit, riisi, tatart, kuigi kartul on niikuinii suht harv sõbrake. Ja leidsin punased läätsed. Siis tekkis nostalgia ema tomati-läätse-chili järele. Nagu. See on epic toit. Siis ma helistasin talle, ja ta rääkis mulle, et mis sinna sisse käib. Muidugi, garam masalat ei olnud, sest hoia ja keela, et Selveris asju oleks. Ierat (jerat?) ka mitte, see on üks nendest ägedatest maitseainetest. Aga muud – ingver, punane chilli (kaunad), sibul, tomatid – leidsin. Homme teen. Nom. Koriandrit sain ka. Aga krt – jogurtit unustasin osta. Eks siis ilma jogurtita, kuigi ta vist nii karm ei tule, kui ema oma.
Ja nüüd ongi nii, et kui ma kolmapäeval sinna lähen, siis läheb ema ju ära, ja reedel tulen mina tagasi, et Tule ja jää laulu viimasele miitingule minna. Ja siis ongi mäng ise. Istun juba tegelt ja itsitan siin omaette, et mis sädemeid sealt lendama hakkab. Usun, et need, kes ei tule, kahetsevad pärast muljeid lugedes, et ei tulnud, kuigi sitaks külm ja telkides magama peab.
Mmm. Larp. Mul on juba ideed paljunemas, sest ma kavatsen 2012 alguseni larpe korraldada, kuna ma niikaua Eestis ju ka olen. Kui ma koolis sees püsin. Aga püsin, fakk jee.
Ja ma just arvutasin, et antud nädalal käin ma iga päev kas väljas või suhtlen inimestega. Välja arvatud homme, sest homme ma munen. Ma arvan, et ma olen selle ära teeninud.
Vanaema helistas mulle, kui ma Ruunipizzas olin. Tahtis salli eest tänada, ja ma siis ütlesin et ma sisse sain ja ta oli nii uhke. Ja kuigi ma sain suht lihtsalt sisse, oli see siiski tore. Sest ma nagu tegin midagi. See oli valik.
Ma arvan, et 2012 lähen Austraaliasse. Ja kui maailm otsa ei lõppe, siis pärast seda kas Soome või Šotimaale.
Eniveis.
Nüüd me oleme jõudnud sinnamaale, kus väike Mona on pestuna oma voodis, koos oma siidri ja nachodega, ning asub vaatama Simpsoneid ja logelema. Kui tolle viimase Boltoni kirjutamine välja arvata.
Aga jaa. Ma olen nii sitaks epic, et veidi paha hakkab isegi.
Mrr.
NP: KISS – I Was Made For Loving You
Ma pühendaks selle oma naisele, kuigi ta ei oska eesti keelt ja ei loe seda blogi.
Top Searches:
hoarfrostinfernal – loogiline.
wii – loogiline, tekitan seda häält aegajalt.
triinu perve – wtf.
tüdrukute onanism – jaa. tegelen sellega aegajalt, kuigi ma siiski ei saa aru, et miks see otsing mu blogini viima peaks.
maria jesse – just nii.
Tahtsin lisada, et ma sooritasin eile kooki, Chloe retsepti järgi aka loogilistes kogustes muna, suhkrut, jahu, hapukoort, kirsse ja õunu. Õunu polnud, kõike muud oli. Nämma tuli, nii et jah. Minu esimene isetehtud kook.
Niisiis.
Eile läksin kutsekooli. Pabereid viima. Ei, sisse pole ma veel saanud. Noh, esimene seiklus oli kohale saamine. Annelinnast bussiga 1 kesklinna, kesklinnas otsisin õiget peatust, ja leidsin, et 2 läheb 100 meetri kauguselt sellest peatusest, kus ma siis istun, kui koju tahan saada. Mõelge nüüd, et kutsekool ei asu Annelinna suunal, vaid hoopiski Ropka suunal, ehk täielikult vastassuunas ja ma omasin juhet. Buss oli ka mingi väike kahe uksega tropp, aga seal sai istuda. Sõit oli pikk. Tekkis kerge Tallinnas suvel Deira juures elamise nostalgia, kus normaalne bussisõit koju kesklinnast võttis üle poole tunni (aga läbida oli vaja ka 16 kilti). Igatahes. Jõudsin mina siis lõpuks Kopli peatusesse ja avastasin, et väljas on ikka kuradi külm. Õnneks leidsin õige maja üles.
Õige kabineti leidmisega läks veidi aega, sest mul õnnestus sellest mööda kõndida ja ma pole inimene, kes otsib võõraid ja nende käest asju küsib. Piinlik nagu veidi. Lõpuks leidsin. Siis, olin järjekorras, kus olid ka teised inimesed, kes minu moodi arvasid, et hea idee on tuua paberid sisse viimasel päeval ja viimase paari tunni jooksul (kell oli kolm, vastuvõtt lõppes pool viis). Avastasin, et rahakotti pole käes. Kuna ma olin kaasa võtnud igast jura, siis sobrasin ja mõtlesin juba et kurat, koju jäänud (arvestades, et samal nädalal oli see juba korra juhtunud, raisk, ei meeldinud see mulle üldse), aga ei, leidsin üles. Munesin veel veidi, sain siis paberid ära viia. Avalduse täitmine nägi välja nii, et ma andsin kaks allkirja ja ütlesin paar asja, ning varsti olingi sealt väljas.
Tagasi tuleb minna kell üheksa esmaspäeva hommikul. Ja esmaspäeval lähen ka Erlessaga verd andma, ning Jää ja Tule Laulu gm-istumisele. Kõlab nagu kiire päev, mis on minu puhul nii veider.
Päeva link: http://www.dontbreakthechain.com
Inimesed regavad Thanariale, mis on päris tervitatav.
Küsimus ka laiemale ringile, kas keegi teab, kust suuri termoseid saada? (Väikeseid võib ka, muidugi.)
NP: The Dropkick Murphys – I’m Shipping Up To Boston
Kle, see isegi meenutab normaalse inimese blogiposti. Ma lähen nüüd oma bookmarke organiseerima.
Ma ütleks stay tuned, aga see on TM Erlessa, nii et.
Have fun!
Olen Deira juures, aga teda pole siin.
Mingid inimesed on.
Siis ma lähen ja koon.
=D
Mul on peavalu.
Viimasel ajal olen ma isegi asju teinud. See on äge.
Hakkan ka oma lauatagust kampaaniat vedama. Rohkem infot dragonis.
Eile leidsin poest ilusa lõnga, koon nüüd salli. Sobib sellele mustrile paremini kui see, mida enne katsetasin. Mõnus vaheldus. Sain Melianilt digika ka tagasi, nii et ma mingi hetk teen endale kudumisblogi, jms. =)
Olen siiski endiselt antisotsiaalne depressiivik (kergelt küll, aga siiski).
Plää.
Ega see minu süü ei ole, et praktiliselt kõik inimesed lollid on.
Ma läksin eile lõnga ostma minnes Apollost mööda Tartu kaubamajas. Ja teate, vastik hakkas. No ma ei saa sinna midagi teha, et ma kritiseerin suure suuga ja kurjalt mida inimesed ostavad ja loevad, aga see pole ikka normaalne, kui Twilighti KÕIK neli raamatut top 10’s on. No ei ole. Paha hakkas. Piinlik ka. Ja noh, mind ei kotiks kui see oleks lihtsalt mingi väikeseks fenomeniks jäänud sitarong, aga selle tädi raha läheb mormoonidele, ja igasuguste toredate vihakampaaniate promomisele, pealekauba õpetab see väikestele tüdrukutele, et see on täiesti normaalne, kui su peika on mingi ahistav värdjas, kes su asju katki teeb ja sind kõiges süüdistab.
Jne, jne, jne. Ma võiks tegelt pikemalt ka vahutada, aga ma ei viitsi.
Nõme on.
Inimesed võiks oma ajudega mõelda ka veidi. Ma saan aru, et raske on, aga mis see elu siis olema peab? Mingi lillepidu või?
Jah, ma olen silmakirjalik tõbras, kellele meeldib kõike enese ümber hukka mõista. Ega ma ise ka ei tea, miks mul sõpru on. Ju selle pärast et ma neile tasuta süüa annan ja neid larpidele kutsun. Haahaa.
Ema ütles, et mu probleem on see, et ma olen liiga kompromissitu.
See oli kuidagi rahustav. Omal moel.
Ja olengi. Sest kui ma milleski järele annan, ei tähenda see asi niikuinii mulle mitte midagi. Või see ei kõiguta/mõjuta mind. *suvalised kergelt vihased hääled* See on see koht, kus te vaikselt ütlete endale et “mingi ime, et tal meest pole” ja irvitate vaikselt, ning panete akna kinni, kui te just edasi lugeda ei viitsi.
Noh. Ma tegelikult sellist überemotsionaalset onanismi oma blogis väga harrastada ei soovi, sest see tundub kuidagi lapsikuna. Vahetevahel võib.
Kurat.
Nüüd ma ei teagi, et mida ma siia rohkem kirjutada tahtsin.
Aa. Ma tahan oma faking kaamerat tagasi.
PS: Minge Sisalikku, ma kirjutasin artikli. Marten toimetas, ta on tubli.
