<!– @page { size: 21cm 29.7cm; margin: 2cm } P { margin-bottom: 0.21cm } ADDRESS.cjk { font-style: italic } ADDRESS.ctl { font-style: italic } –>
Mulle on viimasel ajal hakanud tunduma et tegelikult olen ma üsna antisotsiaalne inimene. Sest noh, ma tulen koolist ja pärast seda on mul juhe koos ja ma ei taha kellegagi (isegi oma emaga) üldse rääkida, vaid ainult oma toas vegeteerida. Võibolla saab seda nimetada ka koolistressiks. Kui ma käiksin tööl, poleks see vist nii hull, sest siis ma teaksin et ma saan kuu lõpus või alguses või mingil ajal palka, mis oleks tore. Aga kes teab. Õnneks on seda koolijama veel vähem kui üheksa kuud, ainult kaheksa ja veerand või nii.
Ja siis on eksamid ja shallallaa.
Ma hakkasin mõtlema, et ma vist ei tahagi otseselt Londonisse. Äkki lähen hoopiski Edinburghi õppima. Šotimaa ja värki. Ning ägedad aktsendiga mehed. Okei, see on tegelt minu ja Mari nali. Pohhui nendest meestest. Šotimaa ei ole enam ju padukatoliiklik, eks? Ah, muidugi pole. Mulle tuli nüüd meelde et seal Mary Stuarti filmis olid enamus klannipäid ka suht protestantideks ära keeranud, nii et jah. Plää. Einoh, katoliiklased hirmutavad mind natuke, oma lambausu ja miljonite sabas järgi käivate laste ja paavsti ja iganenud uskumustega. Vabandust, ma loodan et ma ei solvanud nüüd kedagi. Aga eks vist ikka solvasin. Tegelikult pole see eriti minu asi, kes mida usub või ei usu. Teile teadmiseks, kui teid ehk huvitama hakkas ja te veel ei tea: ma ise mingit religiooni ei oma, igatahes mitte kogukonda ja uskumisega on nii palju et ma nagu usun mingi kõrgema väe olemasolusse. Kas ta on habemega või mitte, see mind ei huvita, sest minu peas pole niikuinii tegu vanamehega.
Igatahes. Minu mõte oli see et ma vist ei lähe Londonisse. Mis tähendab et mul on kahtlused, et kuhu õppima minna. Ma tahaksin ikka minna kohta, kus ma inimestele meeldiksin selle pärast et kes ma olen (jabur, intelligent, elitist, kirjanik, jne), mitte selle pärast et kes ma olema peaksin (ilus, kena, tore, armas, naiselik). Ja ma ei tea, et mida õppida. Variante on nii nii palju. Poliitika, lingvistika, keeled (šoti gaeli!), kultuur, semiootika ja blaa blaa. Nõme wordpress pani mu teksti kursiivi, kuigi ma seda ise ei tahtnud. Aga siis ma kopipasteerisin selle OOsse ja võtsin italicu ära. Haa. Pwnt. Aga jah. Mitu kohta, kuhu õppima minna ja mitu ideed et mida õppida. Sellise tempoga istun ma ülikoolis elu lõpuni, mis iseenesest poleks üldse halb asi vaid oleks suhteliselt lahe. Ja ma saaksin ju kõrvalt raamatuid kirjutada ja muid nunnusid asju teha. Mul on kibuvitsateed. Tiit on haige ja ei tule homme ka kooli. Kurb fakt.
. Hea on aga see et täna on neljapäev, ergo on homme reede. Ergo tuleb nädalavahetus, millal ei pea koolis viibima. See on tore.
Mu Nanowrimo sci-fi idee on ikka täitsa imelikuks läinud. Aga sellest pole midagi. Nii ongi tore.
Triinu on lihtsalt nunnu.
twttr: ethanyar, last.fm: ethanyar
Ma olen suht osav, ma tean. Ja ma hakkan varsti Doctor Who’d ka vaatama. Sest Mari P. soovitas. 
) ja siis ma mõtlesin et kurat, mis mu loo teema on ja siis ma mõtlesin nende tegelaste peale ja siis see teema lõi mind pähe. “Põgenemine – igaüks erineva asja eest”. Ma kavatsen Shouti valmis saada see aasta. Nagu siiralt. Sest mina ja Deira leppisime kokku et mõlemad kirjutame ühe romaani mustandi valmis. Ja Shout kõlab kenasti praegu. Eks ta tuleb suht eksistentsialistlik ka, sest ta teine teema on “kõik on kaduv”, eks. Nii et jah – andke mulle laule ja siis tulevad teemad pähe.
Kommid