Järgnev post on teismelise hala probleemidest ja elust. Ma olen teadlik, et igaüks on oma saatuse sepp ja it’s all about thinking ja nii edasi, aga mul lihtsalt tuli tuju.
Krt.
Ma olen nii mõttetuks nohikemoasjaks läinud. Umbes nagu kool, kodu, Stargate, kirjutamine ja rpgd. That is about it. Inimestest suhtlen aktiivsemalt umbes Deira ja Diega. Noh. Poogen ja Erlessa ka. Aga ainult natuke. Ja nii nõme on. Mõttetu. Kõik tundub nii faking mõttetuna.
Kellegagi pole suhelda. Tundub pointless nagu üritadagi, sest tavaliselt ei aktsepteerita mind või on teine inimene minu jaoks liiga tatt või siis hakkab mingi intriigipask pihta.
Ja fakk noh.
Ma mõtlesin, et ma nüüd olen mingi ilgelt emo ja halan. Aga eeei. Süüdistage Diskreetse Mango Triot. Neil on nii muhedad folkasjanduslaulud or something.
Ma ei tea.
Läheks kuhugi. Aga kuhu? Dunno. Väss. Tüdimus. Tahaks, et kool läbi oleks. Inimestega kokku saada. Et inimesi kotiks. Et poleks nii hall. Et poleks nii, et see, keda ma kõige rohkem kallistan on mu roheline kaisukana. Järgmisena listis on ema. Ja siis on tükk tühja maad ja Deira umbes. Nagu. Oeh. Plaa. Jep. Ebamäärased hääled.
Krt.
Krt noh.
Ei, ma lähen teen see nädalavahetus midagi. Lihtsalt lähen teen ja kõik.
Kommid