Tuleb välja, et mul on 36 posti. Kirjutan praegu siin 37ndat obviously. Pole midagi teinud väga see laupäev, ainult tsillinud ja arvutiga mässanud. Sellist aega on ka vaja, eriti arvestades et kool ajab mul juhtme kokku viisil, mis on lihtsalt jälk, eksjuonju.
Teised inimesed ka juba mainivad, et mul oleks vist parem kui ma siit ära saaks.
Shinedown on päris hea.
Supernaturaliga 2. hooaja 20. osa juures (ehk siis hakkan varsti seda vaatama). Arvestades, et ma alustasin selle sarjaga vist mingi novembri lõpupoole, olen ma üsna osav. Murumuna (Tindome või kes kurat ta tänapäeval on, ei tea 
) on vist minu üle uhke. Kuigi see meenutab mulle jälle seda et mis BSGga oli, kui Deira ei saanud mulle üldse millestki rääkida, sest seda oli ka mingi neli hooaega ja tema oli rohkem näinud kui mina.
Supernatural aga meeldib mulle ilgelt. Lihtsalt noh selle pärast et seal on nii palju asju ja näitlejad oskavad nii hästi mängida, ja ma päriselt imestan et see Ameerikast on. Ma peaksin vist Ameerikast paremini mõtlema hakkama, aga ei, seal on ikka palju lolle inimesi. (Ja vahe selle ja muude paljude lollide inimeste vahel on see, et näiteks Hiina lollid inimesed ei oska eriti inglise keelt, mis tähendab et ma ei satu nende lolluse otsa, sest ma ise ei oska mandarini keelt, eks.)
Muusika on tore. Elu on üldse tore. Ma vingun tegelikult tavaliselt moe pärast ja nii. 
Tartusse tahaks. (Hämmastav.) Et noh, ma ei ole tegelikult kuri ja paha, kuigi ma mõnitan ameeriklasi ja bimbosid ja mingeid muid inimklasse mis üleüldiselt ja stereotüüpselt ei kuulu just kõige briljantsemate teemantite hulka, eks. Aga tegelikult see on sihuke pläramise asi. Mind vihastavad tegelikult siiralt ainult väga pahad kurjategijad ja sihukesed inimesed kes mulle liiga teevad. Aga ma üritan mitte vihata. Isegi mitte neid.
Ja see kõlab liiga palju nagu mingine pseudofilosoofia, nii et ma lähen ja lõpetan ära, kthxbai.
Kommid